Haridustehnoloogi roll õppetegevuse kvaliteedi tõstmisel.

Mis on haridustehnoloogia?
Millega tegeleb haridustehnoloog?

Õpilaste jaoks on digivahendite kasutamine elu loomulik osa ja õppetöös tuleb osata ära kasutada õpilaste huvi ning suunata see õppimise hüvanguks. Õpetajad peavad olema pädevad kasutama IKT- vahendeid õppetöös. Õpetajad peavad osalema elukestvas õppes ja end pidevalt täiendama. Tehnoloogia aitab suurendada õpetamise ja õpetamist toetavate protsesside efektiivsust ning võimaldab muuta õppetöö mitmekülgsemaks ja huvitavamaks

Õppimise käsitus on muutumas, vanad õpetamismeetodid õpilastele enam ei sobi, nad ootavad õppimiselt põnevust ja vaheldust. Kuna õpilased õpivad kõige paremini aktiivselt tegutsedes ja teisi õpetades ning nad kasutavad meelsasti nutiseadmeid, siis peaks igas koolis tööl olema inimene, kes suunab õpetajaid uut moodi õpetama.

Haridus on alati olnud väga jäik muutuma. Kui muutused tulevad ülikoolidest, kes koolitavad noori õpetajaid, siis loodetavasti viiakse need muudatused ka koolis ellu. Inimeste harjumusi on raske muuta, lihtne on õpetada õpiku- töövihiku meetodil. Palju pingutavam on õpetada lähtuvalt väljundipõhisest õppest, kasutades õppeainete lõimumist ja kujundavat hindamist ja IKT vahendeid. Uute suundadega õppetöös võiks tegeleda ka kooli haridustehnoloog, kes valdab uusi ja kaasaegseid õpetamismetoodikaid.

Haridustehnoloog peaks eelkõige töötama õpetajatega. Esmalt on vaja kaardistada õpetajate oskused ja valmisolek kasutada õppetöös IKT- vahendeid ja uusi õpikeskkondi. Haridustehnoloogi ülesanne on tutvustada õpetajatel uusi võimalusi IKT rakendamisel õppetöös. Haridustehnoloogi roll on nõustada õpetajaid, kes vajavad konkreetset tuge mõne idee elluviimisel. Usun, et esialgu kujuneb välja grupp õpetajaid, kes on valmis uuendustega kaasa minema ja teine osa õpetajatest pigem väldib igasuguseid uuendusi. Pole mõtet vägisi sundida õpetajat teisiti õpetama, kui ta pole selleks veel valmis. Tean õpetajat, kelle klassis seisab kasutult interaktiivne tahvel ja ta ei soovi seda mingil moel kasutada. Uus tehnoloogia tuleks ennekõike suunata õpetajatele, kes on valmis ise arenema.

Pean haridustehnoloogi rolli väga oluliseks just õpetajatele uute õpikeskkondade ja rakenduste tutvustamisel, sest paljudel õpetajatel ei teagi uutest võimalustest, mida kasutades õppetöö mitmekesisemaks või efektiivsemaks muuta.

Usun, et haridustehnoloog suudab õpetajad kooli piires ka omavahel rohkem koostööle suunata, et õpetajad saaksid oma õppeaineid lõimida. Haridustehnoloogi eestvõtmisel saab digipädevuste arendamise sisse kirjutada ka kooli õppekavasse.

Meie koolis on õpilastel suurepärased võimalused digivahendite kasutamiseks õppetöös. Juba mitmendat aastat on meil kasutada 25 Samsungi tahvelarvutit. Sellel aastal on lisandunud ka mobiilne arvutiklass 24 sülearvutiga ja 3D- printer. Meie koolis on igas klassiruumis projektor, kõigil õpetajatel sülearvuti ja  8 klassiruumis on interaktiivsed tahvlid.

Haridustehnoloog peab tegema tihedat koostööd kooli IT- toega, sest IKT- vahenditega kaasnevad erinevad tehnilised probleemid, mida ei peaks haridustehnoloog lahendama.

Haridustehnoloogi üheks ülesandeks on kindlasti ka kooli juhtkonna nõustamine. Haridustehnoloog saab soovitada paremaid lahendusi näiteks küsitluste läbiviimiseks, info edastamiseks, arenguvestluste planeerimiseks jne.

Haridustehnoloogi roll on hoida end uute õpikeskkondadega ja digitaalsete õppevahenditega kursis, et soovitada igale õpetajale parimaid lahendusi oma õppetöö efektiivsemaks muutmisel.

Haridustehnoloogilise taristu 2. kodutöö

Kuidas toimib infostruktuur meie koolis?

Info vahetamine ja edastamine on ilmselt igas koolis väga suure tähtsusega. Info ei liigu õpetajate meelest kunagi liiga hästi ja ikka on mõni kolleeg, kes ei ole kunagi midagi kuulnud ega lugenud. Suurem osa infost jõuab õpetajateni e- posti teel ja  Stuudiumi kalendri kaudu, lisaks toimuvad veel iganädalased infominutid. Infotahvel on küll õpetajate toas olemas, aga sellest aastast seisab see kasutuna.

E- postina on meie koolis kasutusel Gmail, õpetajatel on olemas oma list, et kõigile korraga infot saata. Samuti kasutame agaralt Drive võimalusi ühiselt mõnd dokumenti redigeerida. Näiteks on meie õpilaste individuaalse arengu jälgimise kaardid Drive-is. Eelnevalt olid meie õpilaste HEV- dokumendid valla pilveserveris, aga dokumentide pidev alla ja üles laadimine oli tülikas, õpetajad suutsid teha ühele lapsele mitu erinevat jälgimiskaarti, lõpuks oli see jällegi suur töö, et kõik erinevad täiendused saaks jälle ühte faili kokku kopeerida.

Igal õpetajal on töö tegemiseks kooli poolt antud sülearvuti, kõigil on võimalus uudistega kursis olla.

Meie kooli kodulehele lisavad infot kooli sekretär, huvijuht  ja raamatukoguhoidja.

Meie koolis on kasutusel Stuudium. Suurem osa lapsevanematest on aktiivsed kasutajad, kahjuks ei saa seda öelda meie kooli õpilaste kohta. Nooremad õpilased kasutavad esmase infoallikana oma õpilaspäevikut, vanematelt õpilastet eeldaks aktiivset elektroonilise päeviku kasutamist, sest lisaks kodustele töödele kirjutavad õpetajad sinna hinnanguid õpilaste töödele. Õpetajad kasutavad aina rohkem ka Tera võimalusi.

Oleme koolis väga aktiivselt kasutusele võtnud Stuudiumi kalendri, kuhu õpetajad saavad märkida oma töölt puudumise; üritused; kalendri kaudu saab ka broneerida tahvelarvuteid, koolibussi, fotoaparaati ja  videokaamerat. Meie kooli sülearvutiklass on veel nii uus, et sülearvuteid pole veel broneeritavate asjade hulka lisatud.

Meie kooli õpetajate toas on elektrooniline tahvel, millelt saab enamasti vaadata tunniplaani ja kust saab ka oma tunniplaani otse printida. Tunniplaan on koostatud Timetables programmiga ja on kõigile nähtav ka kooli kodulehel. Probleemiks on tunniasendused, head lahendust pole me sellele veel leidnud. Me ei kasuta asendusteks ei tunniplaani programmi ega ka mitte Stuudiumi võimalusi, sest meie infotehnoloogi sõnul on see liiga töömahukas. Asendustest saavad õpetajad teada emaili teel.

Koolis on võimalik infot edastada ka kooliraadio kaudu, aga seda võimalust taaskord ei kasutata.

Kui õpetajatelt küsida, siis on ühest küljest mõttetut infot liiga palju ja vajalikku infot on mõnikord üsna keeruline märgata. Kõige huvitavam info levib millegipärast ainult suulisel teel.

 

 

Personaalsed õpikeskkonnad

Personaalne õpikeskkond on eelkõige virtuaalne keskkond, mis sisaldab enesearenguks ja -harimiseks vajalikke rakendusi.

Kuna elukestev õpe on aina aktuaalsem, siis personaalsed õpikeskkonnad sisaldavadki eelkõige igapäevaselt kasutatavaid programme.

Tänapäeval on tehnoloogia areng väga kiire ja kõik töötajad peavad olema valmis omandama uusi teadmisi ja uusi elukutseid.  Kui vanasti õpiti amet terveks eluks, siis nüüd ei tea meist keegi, millised on töökohad näiteks 30 aasta pärast. Seoses tehnoloogia arenguga on muutunud ka õppimine: õppmiseks saab kasutada  failide jagamist, suhtlusvõrgustikes suhtlemist, videote vaatamist ja blogimist; puudub vajadus infot pähe tuupida, olulisem on oskus infot leida. Paljusid tööks vajalikke oskusi ei saada mitte traditsiooniliselt koolipingis omandades vaid hoopis teisi jälgides, küsimusi küsides, katsetades ja eksides jne.  Olulisemad oskused on enesejuhtimine ja koostöö. Kuna tehnoloogia areneb väga kiiresti, ei saa keegi eeldada, et just hetkel vajalikke erialasid mõnes koolis õpetatakse.Õppijad saavad olla ise väga aktiivsed ja esitada tõendusmaterjali oma kompetentsuse kohta, kasutades oma personaalset õpikeskkonda.  Personaalsed õpikeskkonnad on dünaamiliselt ja pidevalt muutuvad keskkonnad, kus ülesehitus ja vahendid sõltuvad kasutaja hetkevajadustest. (Väljataga ja Tammets)

Minu jaoks on personaalne õpikeskkond täiesti erinev oma eelnevate õpingute õpikeskkondadest.  Hetkel on personaalne õpikeskkond jagunenud kolmeks: õpingud, töö ja hobid.  Hobide puhul leiab küsimuste puhul vastuseid kas internetist või headelt tuttavatelt. Töö puhul on samuti võimalik interneti teel saada uusi teadmisi ja ideid, samas on võimalik õppida ka kolleegidelt ning pidevalt saab end arendada ka õpilaste tagasiside kaudu. Magistriõpingute puhul olen juba võtnud kasutusele mitmeid uusi keskkondi, mida ma pole varem kasutanud, näiteks blogi. Minu eelnevad õpingud on olnud passiivse kuulaja  ja eksamineeritava rollis. Praeguste õpingute puhul pean hoopis rohkem panustama  ja palju iseseisvat tööd tegema.

Püüdsin kaardistada oma selle sügise personaalset õpikeskkonda.

Kasutatud materjalid:

Attwell, G. (2007). Personal learning environments – the future of elearning. eLearning Papers.

Väljataga, T., Tammets, K. PERSONAALSED ÕPIKESKKONNAD

http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2641/Personaalsed%20%C3%B5pikeskkonnad%20-%20materjalid.pdf

E- kursus ja repositoorium

Mis on e-kursus ja mis on elektrooniliste õppematerjalide repositoorium?
Mille poolest nad erinevad?
Millist lisaväärtust aitab “e” luua?

E- kursus on 100% veebipõhiselt läbiviidav õpe.

E-kursuse plussina on osalejad välja toonud selle, et õppija valib ise endale sobiva aja, mil aktiivselt kursusel osaleda – kuskile kindlal kellaajal kohale minema ei pea. E- kursused on tihti koostatud väga konkreetsete õpitulemuste kohta: videotöötlus, projektide kirjutamine, GeoGebra kasutamine jne, ja sobivad enesetäiendamiseks töö kõrvalt.

Õpetatava aine sisu ja õpetamismeetodid peavad toetama ainekavas esitatud õpiväljundite saavutamist. Kogu õppimiseks vajalik info on õppejõu poolt lisatud mõnda õpikeskkonda, seal on  õppematerjalid, ülesannete kirjeldused, õpijuhis jm õppijale vajalik. Kindlal õppeperioodil  tuleb lugeda teatud õppematerjale, sooritada eneseteste, hindelisi teste või ülesandeid ning võimalus on foorumis arutleda ja probleemide korral abi küsida.

E- kursuselt õppimise käigus  saab iga osaleja uusi teadmisi, oskusi ja  individuaalset tagasisidet.

Elektrooniliste õppematerjalide repositoorium on elektroonilise õppevara kogu. Repositoorium sisaldab õpiobjekte ja e-kursuseid ja on loodud materjalide otsimiseks, kasutamiseks ja jagamiseks.

E- kursus on planeeritud saavutamaks õpitulemusi, repositooriumist saab õpetaja leida enda kursusele sobivaid materjale.

Enamikus keeltes kasutatakse mõistete ees kirjatähte e, mille kasutamine viitab elektroonilisele või internetiga seonduvale. Õpetaja saab luua õppijatele paremad õppimistingimused, muutes õppematerjalid mitmekesisemaks ning võimaldades diferentseerida õppetööd.

Kasutatud materjalid:
Kusmin, Marge. Haridusleksikonis e-õppest. Kursuse „Haridustehnoloogiline nõustamine“ materjal. Link materjalile:
https://moodle.hitsa.ee/pluginfile.php/1153534/mod_folder/content/0/Mida%20t%C3%A4hendab%20e-%C3%B5pe%3F.pdf?forcedownload=1

Video “Elektrooniline õppematerjal” Marge Kusmin (25.märtsil 2010 seminaril “Kus? Miks? Kuidas? salvestatud video): Video “Elektrooniline õppematerjal” (https://go.ttu.ee/MAGDTY)

Video “Mis on õpiobjekt?” Marge Kusmin (25.märtsil 2010 seminaril “Kus? Miks? Kuidas? salvestatud video õpiobjekti olemusest): Video “Mis on õpiobjekt” (https://go.ttu.ee/SA8MND)

 

 

 

Merrilli õppedisaini mudel

Merrilli õpetamise põhiprintsiibid:

 

• ülesandekeskus – õpetamine läbi eluliste ülesannete lahendamise,
• aktiveerimine – õppijad peavad kasutama varasemaid teadmisi ja seostama neid uute teadmistega
• demonstreerimine – õppijatele demonstreeritakse omandatavaid oskusi, see muudab õppimise arusaadavaks
• rakendamine – õppija saavad rakendada õpitud teadmisi ja oskusi, tegevuse kaudu õppimine kinnistub
• lõimimine – õpitu seostatakse igapäevase reaalse eluga.

 

Merrili õppedisaini mudeli keskmeks on eluline probleemülesanne.

Esmalt tutvustatakse õpilasele probleemülesannet, lisamata ülesande juurde lahendamiseks vajalikke andmeid.

Õpitulemusteni jõutakse samm- sammult lihtsamate eluliste alaülesannete kaudu. Õppimine on efektiivsem, kui õpilane saab aru, et antud teadmisi on tal ka tulevikus vaja ja ta oskab neid reaalse eluga siduda.

Õpitakse ülesandeid lahendades.

Õppimine põhineb eelnevate teadmiste meeldetuletamisel ja rakendamisel.

Õpilastele antava abi suurus kahaneb iga järgneva alaülesandega. Alaülesanded on koostatud nii, et nad toetaksid õpitulemuse saavutamist ja annaksid vajalikke teadmisi esialgse probleemülesande lahendamiseks. Esimeste probleemide lahendamisel näitab õpetaja lahenduskäigud ette, hilisemate probleemide lahendamist katsetavad õpilased esialgu ise ja pöörduvad abimaterjalide juurde alles siis, kui ei saa ise hakkama. Õpilased peavad ära lahendama kõik alaülesanded, et selle käigus õppida.

Õppimise keskmes oleva probleemülesande lahendamisega peaksid kõik õpilased iseseisvalt toime tulema. Kui õpilane ei saa iseseisva lahendamisega hakkama, tuleb tal alaülesannete juurde tagasi pöörduda.

Kui õpilane on toime tulnud probleemülesande lahendamisega, saab ta lahendamiseks uued elulised ülesanded, kus ta saab taaskord oma õpitud teadmisi rakendada.

Merrilli õpetamisprintsiipe on matemaatika õpetamisel võimalik kasutada näiteks protsentarvutuse juures, sest seal on lihtne leida ülesandeid, mis oleksid elulised. Samas algebraliste avaldiste lihtsustamise juures pole minu arvates mitte midagi, mis seoks seda teemat päris eluga.

Merrilli ideede järgi õpetades on vaja õpetajal esmalt teha väga palju tööd, et välja töötada kõik need ülesannete jadad, mille lahendamine toetaks probleemülesande käigus püstitatud õpitulemuste saavutamist. Lisaks tuleks valida sobiv õpikeskkond. Uutmoodi õpetamine eeldab õpetajate suurt koostööd, et luua sobivad elulised ülesanded.

Kasutatud kirjandus:

Merrill, D. 2002. A Pebble-in-the-Pond Model  For Instructional Design  http://www.ispi.org/archives/resources/Vol41_07_41.pdf

Merrill, D. 2007. A Task-Centered Instructional Strategy http://mdavidmerrill.com/Papers/Task_Centered_Strategy_published.pdf

Haridustehnoloogi roll

Haridustehnoloogi suurim roll on õpetajate inspireerimine. Õpetajad võivad küll mõista vajadust uutmoodi õpetamiseks, aga neil ei pruugi olla piisavalt teadmisi, milliseid valikuid ja võimalusi pakub tänapäeva tehnoloogia.

Haridustehnoloogi ülesanne on olla kursis kõige uuega ja pakkuda õpetajatele oma töö huvitavamaks (ja lihtsamaks) muutmise võimalusi.

Meie koolis töötav haridustehnoloog tegeleb õpetajate individuaalse koolitusega. Kui kooli saabub uus vidin, siis tema tutvub sellega ja aitab ka õpetajatel uued vidinad kasutusele võtta. Meie koolis on 3 erineva tootja interaktiivseid tahvleid ja kõigi nende kasutamine on mõnevõrra erinev. Haridustehnoloog küll korraldas õpetajatele koolitusi tahvli kasutamise kohta, kuid see lõppes ikkagi individuaalse nõustamisega, sest õpetajate tase on väga erinev ja õpetuse sisunõuded seega samuti.

Suurepärane on jätta haridustehnoloogi tööks mistahes ette tulevate probleemide lahendamine näiteks tunniplaani tarkvara kasutamise kohta, sest temal on aega selliste küsimustega tegeleda.

Meie kooli haridustehnoloog nõustab ja abistab kõiki Stuudiumi kasutamisega seoses. Kui kellelgi on probleeme kooli postkastiga või Drive´i lisatud dokumentidega, oskab ta kohe aidata.

Haridustehnoloog pakub oma oskuseid alati ka erinevate veebiküsitluste läbiviimisel, olles suureks toeks kooli juhtkonnale.

Hea haridustehnoloogi ja IT olemasolu koolis mõjub mõnes mõttes ka õpetajate arengule pärssivalt, sest professionaalne abi on alati käepärast.

Mind on õnneks või kahjuks ümbritsenud oma ala professionaalid, seega pole ma pidanud mitte midagi olulist riistvarast teadma.

Kasutan õppetöös Promethean interaktiivset tahvlit. Armusin sellesse tahvlisse esimesest hetkest, kui seda Glasgows haridusfestivalil nägin. Ma polnud sellist tahvlit näinud üheski koolis, aga kujutasin ette, kui põnev oleks sellist tahvlit kasutada. Paari aasta pärast sain täpselt sellise tahvli oma klassi ja olin üliõnnelik. Tahvli kasutamise õppimine oli väljakutset pakkuv. Esimestel aastatel tutvusin väga palju teiste õpetajate koostatud õppematerjalidega. Tõlkisin palju inglisekeelset materjali, otsisin sobivaid õppemänge, lisasin ka ülesandeid õpikutest kulutades tohutult aega. Nüüd on Avita õpikute PDF versioon koos lahendustega õpetajatele saadaval, saab kerge vaevaga õpilastele tahvlile näitamiseks sobilikud ülesanded välja valida ja ka lahenduskäike näidata. Lõimitud õppe raames saab õpilastele ka inglisekeelseid materjale näidata, inglise keelt ja matemaatikat on väga lihtne sel moel lõimida. Usun, et pole kaugeltki kõigi võimalustega kursis, mida interaktiivse tahvliga teha saab, aga tunde on tahvli kasutamine väga palju muutnud. Töökohta vahetades sai määravaks sama tahvli olemasolu klassis.

Usun, et suurimad õnnestumised on veel kõik tulemas.

Suureks väljakutseks pean esmalt tööaja jagamist õpetajate nõustamise vahel ning uute oskuste omandamise ja kolleegidega suhtlemise vahel. Hetkel tundub, et nii palju on õppida. Suurim väljakutse on aga kõik, mis on seotud riistvaraga.

Õpileping

Teema – Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Kuna alustan õppimist pärast pikka vaheaega, on muudatusi väga palju. Õppimine oli enne õpetamiskeskne- tuli oma konspektist aru saada ja õigel ajal oma teadmised esitada (ja unustada). Õppimine on praegu väga palju teistmoodi- ja seda ma ju õppima tulingi.

Ainealaselt huvitavad mind erinevad õpikeskkonnad.

Eesmärgid – Mis on minu õpiprojekti eesmärgid? Miks ma tahan just seda teemat õppida? Mis sunnib mind seda õppima?

Õpilt kõigilt ja kõigest. Ma pole kunagi pidanud ühtegi blogi, kuigi nii mõndagi olen jälginud. Juba blogi tegemine oli minu jaoks midagi uut.

Kuna ma pole pidanud kirjutama ühtegi lõputööd, siis viitamine on minu jaoks veel raketiteadus.

Strateegiad – Kuidas ma kavatsen oma eesmärgid saavutada? Missugused tegevused ma pean läbi viima ja mis järjekorras?

Püüan väga tähtaegadest kinni pidada ja vaadata, et kodused ülesanded ei kuhjuks. Esimesel nädalal oli kõike nii palju, et ma tegin juba endale  kuupäevaliselt koduste tööde nimekirja. Mõistlikum on see vist teha digitaalselt…

Oluline on oma aja parem planeerimine. Mõistsin, et kulutan töö juures liiga palju väärtuslikku aega  ja püüan seda homsest muuta.

Vahendid/ressursid – Missuguseid vahendeid ma kasutan eesmärkide saavutamiseks (inimesed, materjalid, tehnoloogia)? Kuidas ma neile ligi pääsen?

Kardan, et aega on liiga vähe. Õnneks on mul toetav ja julgustav pere. Loodan, et ei hakka tööl oma kolleege enda koduste töödega ahistama.

Usun, et saan suurt inspiratsiooni ja tuge ka oma kursuselt.

Pole jõudnud veel tutvuda Scholar Google- ga ega TÜ raamatukoguga, pean selleks lähiajal ka aega leidma.

Hindamine – Kuidas ma tean, et ma olen oma eesmärgid saavutanud? Kuidas ma hindan oma saavutusi? Mis tõestab seda?

Olen kursis õppematerjali ja tähtaegadega.

Oskan WordPressi inimlikumalt kasutada, suudan panna selle lehe normaalselt välja nägema:)

 

Õpikeskkonnast Tera

Laupäeval tutvustatud õpikeskkonnad tundusid katsetamiseks põnevad .

Valisin siiski tutvumiseks Tera, mis on Stuudiumi osa. Kuigi meie koolis on Stuudium kasutusel nüüdseks täpselt aasta ja selle kasutamine on tõesti väga lihtne, avastasin ma Tera alles eelmisel kevadel. Lisasin sinna õpilaste jaoks kordamise eesmärgil erinevaid LearningAppside linke. Kuna tundi viis läbi asendaja ja kõik õpilasted pole ikka veel Stuudiumi kasutajad, siis sel korral oli rohkem kasu väljaprinditud QR- koodidest.

Sellega minu Tera kasutamiskogumus piirduski.

Lisades sel nädalal oma päevikusse õpiabirühma õpetajat sain aru, et võin oma päeviku siduda Teraga. Eelmisel aastal polnud ma seda võimalust märganud ja ilmselt ei osanud ma seda siis ka veel tahta.

Terasse kursuse loomine on väga lihtne. Valisin teemaks 9.klassi matemaatika ja sain moodustada kaustad iga teema kohta. Mõistlikum on luua kursus ühe teema kohta ja moodustada kaustad alateemadest, et oleks lihtsam materjali leida. Terasse on võimalik laadida linke, loodud töölehti, lisaülesandeid, õpikupeatükke, koduseid kontrolltöid jne. See osa Terast on minu nägemuses eelkõige õpilastele, kes tihti puuduvad ja soovivad kursis olla õppetööga. Kui tunnikirjelduses on töölehe täitmine, siis saab õpilane ka ise seda töölehte vaadata ja täita. Õpilased saavad tagasisidet jätta erinevate õpiülesannete juurde. Suur osa e- keskkonna sisust on siiski õpetaja täita, õpilased saavad anda vaid enesehinnangu vormis tagasisidet oma sooritusele. Õpihaldussüsteemi poolt ette antud raamid ja struktuur toetavad õpetaja- ning materjalikeskset lähenemist, kus õpetaja dikteerib õppeprotsessi, määrab ära ressursid ja tegevuse (Väljataga, Pata, & Priidik, 2009).

Kursusele lisatakse automaatselt selle klassi õpilased, kes on juba sama klassi päevikus.

Õpilasi on võimalik ka ise lisada või kustutada ja nad ei pea olema samast klassist, seega saab luua ka huviringide kursuseid. Terasse on võimalik lisada ka näiteks loovtööde materjale nii 3. kooliastmele kui ka õpetajatele.

Terasse on võimalik lisada ka ülesandeid. Ülesannete juurde saab lisada täiendavad nõudmised, ülesande alguse- ja lõpuaja; ülesanne võib olla etapiviisiline või ühetunnine projekt, lisaks on võimalik moodustada meeskondi. See osa Terast toetab muutunud õpikäsitust sisaldades pingutust nõudvat ülesannet, koostööd ja enesejuhtimist. Kõigil õpilastel ei pea olema sama pingutust nõudev ülesanne, kuigi nad võivad olla samast rühmast ja õppida sama õppeainet (Dalsgaard, 2006). Ülesande täitmine ei piira kuidagi selle sooritamiseks valitavaid vahendeid ja õpilased saavad kasutada ka sotsiaalset tarkvara.

Tera üheks puuduseks õpilaste silmis võib pidada selle igavat kujundust.

Stuudiumi kaudu on õpilastel ja õpetajatel võimalik ka omavaheline suhtlemine, meie koolis pole see millegipärast väga levinud, kasutatakse ilmseilt muid kanaleid.

Kuna Eestis on õpetamine paljuski veel väga konservatiivne, on Tera isegi mõnevõrra ajast ees. Kui palju on meie hulgas õpetajaid, kes lasevad õpilastel õppeprotsessi juhtida? Pingutust nõudvate õpiülesannete süsteem nõuab õpetamise suurt muutust.

Usun, et Tera on kõigile Stuudiumi kasutajatele siiski abiks töö planeerimisel ja materjalide jagamisel. Stuudium on väga paindlik õpetajate soovidele vastu tulema ja looma iga kooli jaoks sobilikumat õpikeskkonda.

Kasutatud materjalid:

1. Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–14). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.
2. Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7.