Kaitstud: Taristu kasutusdisain

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Taristuseminari neljas kodutöö

1. Mis mind minu töös kõige rohkem innustab? Sellele küsimusele on päris keeruline vastata. Hiljuti käsin koolitusel, kus rääkisid erinevate koolide õppejuhid oma koolide edusammudest digistamise valdkonnas ja see oli väga inspireeriv. Lisan siia näiteks Tartu Erakooli esitluse, milles tutvustatakse tahvelarvutit kui õpimappi. Paljudes koolides on toimunud super muutused digipöörde raames ja sellised edulood on igati innustavad.

Väga põnev on olnud ka kogemus, kus keemiat õpetatakse CSI kriminalistide stiilis: õpilastele on ette valmistatud ,,kuriteopaik” koos ülesandega, millele õpilased peavad koostöös lahenduse leidma kasutades ka nutiseadmeid.

Põnev oli ka Tallinna Ülikoolis toimunud õpetajate täiendkoolitus, kus õpetati kasutama IKT vahendeid matemaatika õpetamisel.

Inspiratsioon on igal pool meie ümber!

2. Kas õpetaja ja õpilane peaksid olema online võrgustikes sõbrad?

Nõu on siin raske anda, ma usun, et iga õpetaja teeb selle otsuse ise. Minul ei ole õpilased Facebookis sõbrad, võtan oma sõbraks ainult kooli lõpetanud noori. Ma arvan, et ma ei taha ise näha, mida nad online jagavad. et mitte nende pärast piinlikkust tunda. Võib- olla mõtlen ma üle. Ma tõesti loodan, et lapsevanemad hoiavad ise oma lastel sotsiaalmeedias silma peal. Minu jaoks on hetkel Facebook suhtlusvahend kolleegidega. Ma ei arva, et ma õpetajana peaksin oma isiklikku elu avalikult sotsiaalmeedias presenteerima. Meie koolis töötas noor õpetaja, kes jagas kõike sotsiaalmeedias: veiniõhtu, mullivannipildid jne ja tema ei leidnud, et see oleks probleem. Meie koolis on mõned klassijuhatajad loonud oma õpilastega suletud grupi, kus on lihtne kiirelt infot jagada. Loomulikult saab infot jagada ka Stuudiumi kaudu, aga kuna kõik õpilased on usinad Facebooki kasutajad, siis on õpetaja kindel, et nad saavad ka info kätte. Kuna ma ei ole klassijuhataja, siis ei ole ma ka endale praegustest õpilastest sõpru võtnud.  Äkki on ikkagi oluline, et õpilased oskaksid kasutada suhtlemiseks ka elektronposti või Stuudiumi suhtluskeskkonda, sest kogu elu pole Facebookis.

Isikukaitse on Eestis kohati väga kummaline. Lapsevanemad annavad igal aastal oma kirjaliku nõusoleku, et nende laps võib kooli esindada ja et nende pilte võib kooli kodulehele panna. Lastevanemate enamus on selle poolt, et kooli pildigaleriis on fotodel ka nende lapsed. Õpilastööde puhul võib ju lihtsalt pildid üles panna ilma nimedeta ja iga laps saab ise kodus öelda, milline pilt on tema oma.

Oma materjalide jagamisel muutub aina olulisemaks korrektne viitamine: tihtilugu otsib õpetaja materjalid internetist ja kohandab seda vastavalt oma klassile ja salvestab enda arvutisse. Mõne aja pärast ei mäleta enam keegi, kust see materjal pärit võib olla – on see ise tehtud või kellegi teise töö?

On ka piisavalt õpetajaid, kes kasutavad teiste õpetajate loodud materjale ja kustutavad autori nime ära või asendavad selle koguni enda nimega. Põhjus võib peituda selles, et kool maksab tulemustasu õppematerjalide loomise eest. Siin aitab ainult teadlikkuse kasvatamine just eelkõige õpetajate hulgas, sest meie peame õpetama ka õpilased korralikult viitama.

Mina pole teinud ühtegi taristu teemalist projekti ja ei oska kahjuks kellelegi nõu anda. Oluline on kahtlemata vajaduste kaardistamine, pole mõtet soetada mingeid seadmeid, kui reaalselt ei soovi keegi neid seadmeid kasutama hakata. Kõige tähtsam on meeskond ja kooli juhtkonna toetus.

 

Link ülesandele.

Helitöötlus

Teine kodutöö

Minu helifail.

Salvestasin oma ülesande teksti ning eemaldasin müra. Üritasin kasutada kõiki tunnis kasutatud tööriistu: normalize, noise reduction, find zero crossing + trim audio, compressor, frequency. Salvestasin oma töö vahepeal projektina ja kui selle uuesti avasin, oli minu jutt tehtud paljudeks tükkideks, mis olid suvalises järjekorras. Õnneks oli minu salvestatud jutt piisavalt lühike ja ma suutsin selle õigesse järjekorda tõsta. Leidsin Youtube-st sobiva sisuga laulu ja salvestasin selle mp3-na. Lisasin taustamuusika ning lõikasin selle lühemaks.  Püüdsin paigutada oma laused muusikapala instrumentaalse osa peale. Muutsin vastavalt tekstile  natuke heli tugevust. Lõppu lisasin veel ühe heliefekti ja salvestasin kogu sisu mp3-na.

Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Tutvusin Kai Hakkaraineni artikliga ,,Toward a trialogical approach to learning”, mis rääbib Soomes toimuvatest muutustest pedagoogikas.

Soome ,,Tiigrihüpe” toimus 1980-90.aastatel, mil õppeasutused varustati arvutitega, aga õpetamise metoodika ei muutunud. IKT vahendeid kasutatati paljuski teadmiste drillimiseks. Ka Eestis on olukord sama, me kasutame IKT vahendeid enamasti õpitu treenimiseks ja nüüd juba rohkem ka suhtlemiseks.

K. Hakkareni artikkel selgitab aastatuhande vahetusel  toimunud muutust  õpetamise kontseptsioonis. Selle asemel, et õpetada lastele faktiteadmisi, kus igale küsimusele on ainult üks ainuõige vastus, mis on vaja pähe õppida,  anti õpilastele lahendamiseks probleemülesanded. Õppimine põhineb  õpilaste loodud küsimustel ja vastustel, mida omavahel jagatakse. Esialgu koostasid  õpilased küsimusi, millele sai anda faktiteadmistel põhinevaid vastuseid. Teadmiste  loomine on muutunud mugavaks eelkõige tänu tehnoloogia arengule, õpilased saavad teha koostöös oma klassikaaslastega, kogukonnaga – kellega iganes -sõltumata ajast ja vahemaast; õppeülesandele ei pruugi olla ühest vastustmisi. Kuna õpilased on harjunud koolis kindlal viisil käituma, siis muutused nõuavad palju aega ja pingutusi.  Õpetajad ja õpilased ei saa olla ainult teadmiste  tarbijad, nad peavad olema ka uute teadmiste loojad ja ka teadmiste praktiseerijad. Ühiselt loodud teadmised saavad kasutust ümbritsevas kogukonnas või ka teiste õppimiskollektiivide poolt.

Õpetajate harimine on võtmeküsimuseks muudatuste tegemisel hariduses. Isegi kui paljusid õpetajaid on koolitatud, siis sugugi mitte kõik õpetajad ei lähe muudatustega kaasa.

K.Hakkareni artiklis tuuakse  üks näide koolist, kus ei õpita kindla õppekava järgi, vaid antakse õpilastele disainimiseks mõni tellimustöö (enneaegsete beebide riided, pimedatele mõeldud raamat vms), mille kallal õpilased koostöös oma ala professionaalidega koos töötavad. Õppijad on aktiivsed, neil on erinevad rollid.

Eestis on sellise paindliku õppekava järgi õppimine minu meelest veel võimatu, sest õpilastelt eeldatakse kindlate faktiteadmiste omandamist ja rakendamist kooli lõpueksamitel ja tasemetöödes. Seni kuni põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel on kohustuslikud lõpueksamid, ei ole võimalik vähemalt mitte eksamiainetes teisiti õpetada, kui õppekava ette näeb.  Õpetajad võtavad tegelikult endale vastutuse  ja kontrolli õpilaste õppimise eest. Muutuva õpikäsituse puhul on rõhk meeskonnatööl ja loovusel, aga meie hetkel toimiva koolisüsteemi puhul on põhirõhk individuaalsel teadmiste pähetuupimisel. Haridusministeeriumis on küll plaanis mõningased muudatused  seoses põhikooli lõpetamisega, aga õpilaste individuaalne testimine jääb siiski alles.

 

Soome kogemust ei saa teistesse riikidesse üle kanda enne, kui muutub õpetajate ja koolijuhtide arusaam haridusest uute tehnoloogiliste võimaluste baasil. Muutused koolis on alati aeganõudvad. Tehnoloogia suurendab mõtestatud õppimist ja õpetamist ainult siis, kui muutuvad ka sotsiaalsed tavad  (Hakkarainen, 2006).

Kasutatud kirjandus:  Hakkarainen, K. & Paavola, S. Toward trialogical approach on learning.

Link ülesandele: