Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Standard

Tutvusin Kai Hakkaraineni artikliga ,,Toward a trialogical approach to learning”, mis rääbib Soomes toimuvatest muutustest pedagoogikas.

Soome ,,Tiigrihüpe” toimus 1980-90.aastatel, mil õppeasutused varustati arvutitega, aga õpetamise metoodika ei muutunud. IKT vahendeid kasutatati paljuski teadmiste drillimiseks. Ka Eestis on olukord sama, me kasutame IKT vahendeid enamasti õpitu treenimiseks ja nüüd juba rohkem ka suhtlemiseks.

K. Hakkareni artikkel selgitab aastatuhande vahetusel  toimunud muutust  õpetamise kontseptsioonis. Selle asemel, et õpetada lastele faktiteadmisi, kus igale küsimusele on ainult üks ainuõige vastus, mis on vaja pähe õppida,  anti õpilastele lahendamiseks probleemülesanded. Õppimine põhineb  õpilaste loodud küsimustel ja vastustel, mida omavahel jagatakse. Esialgu koostasid  õpilased küsimusi, millele sai anda faktiteadmistel põhinevaid vastuseid. Teadmiste  loomine on muutunud mugavaks eelkõige tänu tehnoloogia arengule, õpilased saavad teha koostöös oma klassikaaslastega, kogukonnaga – kellega iganes -sõltumata ajast ja vahemaast; õppeülesandele ei pruugi olla ühest vastustmisi. Kuna õpilased on harjunud koolis kindlal viisil käituma, siis muutused nõuavad palju aega ja pingutusi.  Õpetajad ja õpilased ei saa olla ainult teadmiste  tarbijad, nad peavad olema ka uute teadmiste loojad ja ka teadmiste praktiseerijad. Ühiselt loodud teadmised saavad kasutust ümbritsevas kogukonnas või ka teiste õppimiskollektiivide poolt.

Õpetajate harimine on võtmeküsimuseks muudatuste tegemisel hariduses. Isegi kui paljusid õpetajaid on koolitatud, siis sugugi mitte kõik õpetajad ei lähe muudatustega kaasa.

K.Hakkareni artiklis tuuakse  üks näide koolist, kus ei õpita kindla õppekava järgi, vaid antakse õpilastele disainimiseks mõni tellimustöö (enneaegsete beebide riided, pimedatele mõeldud raamat vms), mille kallal õpilased koostöös oma ala professionaalidega koos töötavad. Õppijad on aktiivsed, neil on erinevad rollid.

Eestis on sellise paindliku õppekava järgi õppimine minu meelest veel võimatu, sest õpilastelt eeldatakse kindlate faktiteadmiste omandamist ja rakendamist kooli lõpueksamitel ja tasemetöödes. Seni kuni põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel on kohustuslikud lõpueksamid, ei ole võimalik vähemalt mitte eksamiainetes teisiti õpetada, kui õppekava ette näeb.  Õpetajad võtavad tegelikult endale vastutuse  ja kontrolli õpilaste õppimise eest. Muutuva õpikäsituse puhul on rõhk meeskonnatööl ja loovusel, aga meie hetkel toimiva koolisüsteemi puhul on põhirõhk individuaalsel teadmiste pähetuupimisel. Haridusministeeriumis on küll plaanis mõningased muudatused  seoses põhikooli lõpetamisega, aga õpilaste individuaalne testimine jääb siiski alles.

 

Soome kogemust ei saa teistesse riikidesse üle kanda enne, kui muutub õpetajate ja koolijuhtide arusaam haridusest uute tehnoloogiliste võimaluste baasil. Muutused koolis on alati aeganõudvad. Tehnoloogia suurendab mõtestatud õppimist ja õpetamist ainult siis, kui muutuvad ka sotsiaalsed tavad  (Hakkarainen, 2006).

Kasutatud kirjandus:  Hakkarainen, K. & Paavola, S. Toward trialogical approach on learning.

Link ülesandele:

 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s