Taristuseminari neljas kodutöö

Standard
  1. Mis mind minu töös kõige rohkem innustab? Sellele küsimusele on päris keeruline vastata. Hiljuti käsin koolitusel, kus rääkisid erinevate koolide õppejuhid oma koolide edusammudest digistamise valdkonnas ja see oli väga inspireeriv. Lisan siia näiteks Tartu Erakooli esitluse, milles tutvustatakse tahvelarvutit kui õpimappi. Paljudes koolides on toimunud super muutused digipöörde raames ja sellised edulood on igati innustavad.

Väga põnev on olnud ka kogemus, kus keemiat õpetatakse CSI kriminalistide stiilis: õpilastele on ette valmistatud ,,kuriteopaik” koos ülesandega, millele õpilased peavad koostöös lahenduse leidma kasutades ka nutiseadmeid.

Põnev oli ka Tallinna Ülikoolis toimunud õpetajate täiendkoolitus, kus õpetati kasutama IKT vahendeid matemaatika õpetamisel.

Inspiratsioon on igal pool meie ümber!

2. Kas õpetaja ja õpilane peaksid olema online võrgustikes sõbrad?

Nõu on siin raske anda, ma usun, et iga õpetaja teeb selle otsuse ise. Minul ei ole õpilased Facebookis sõbrad, võtan oma sõbraks ainult kooli lõpetanud noori. Ma arvan, et ma ei taha ise näha, mida nad online jagavad. et mitte nende pärast piinlikkust tunda. Võib- olla mõtlen ma üle. Ma tõesti loodan, et lapsevanemad hoiavad ise oma lastel sotsiaalmeedias silma peal. Minu jaoks on hetkel Facebook suhtlusvahend kolleegidega. Ma ei arva, et ma õpetajana peaksin oma isiklikku elu avalikult sotsiaalmeedias presenteerima. Meie koolis töötas noor õpetaja, kes jagas kõike sotsiaalmeedias: veiniõhtu, mullivannipildid jne ja tema ei leidnud, et see oleks probleem. Meie koolis on mõned klassijuhatajad loonud oma õpilastega suletud grupi, kus on lihtne kiirelt infot jagada. Loomulikult saab infot jagada ka Stuudiumi kaudu, aga kuna kõik õpilased on usinad Facebooki kasutajad, siis on õpetaja kindel, et nad saavad ka info kätte. Kuna ma ei ole klassijuhataja, siis ei ole ma ka endale praegustest õpilastest sõpru võtnud.  Äkki on ikkagi oluline, et õpilased oskaksid kasutada suhtlemiseks ka elektronposti või Stuudiumi suhtluskeskkonda, sest kogu elu pole Facebookis.

Isikukaitse on Eestis kohati väga kummaline. Lapsevanemad annavad igal aastal oma kirjaliku nõusoleku, et nende laps võib kooli esindada ja et nende pilte võib kooli kodulehele panna. Lastevanemate enamus on selle poolt, et kooli pildigaleriis on fotodel ka nende lapsed. Õpilastööde puhul võib ju lihtsalt pildid üles panna ilma nimedeta ja iga laps saab ise kodus öelda, milline pilt on tema oma.

Oma materjalide jagamisel muutub aina olulisemaks korrektne viitamine: tihtilugu otsib õpetaja materjalid internetist ja kohandab seda vastavalt oma klassile ja salvestab enda arvutisse. Mõne aja pärast ei mäleta enam keegi, kust see materjal pärit võib olla – on see ise tehtud või kellegi teise töö?

On ka piisavalt õpetajaid, kes kasutavad teiste õpetajate loodud materjale ja kustutavad autori nime ära või asendavad selle koguni enda nimega. Põhjus võib peituda selles, et kool maksab tulemustasu õppematerjalide loomise eest. Siin aitab ainult teadlikkuse kasvatamine just eelkõige õpetajate hulgas, sest meie peame õpetama ka õpilased korralikult viitama.

Mina pole teinud ühtegi taristu teemalist projekti ja ei oska kahjuks kellelegi nõu anda. Oluline on kahtlemata vajaduste kaardistamine, pole mõtet soetada mingeid seadmeid, kui reaalselt ei soovi keegi neid seadmeid kasutama hakata. Kõige tähtsam on meeskond ja kooli juhtkonna toetus.

 

Link ülesandele.

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s