Situatiivne õppimine digitehnoloogiaga

Situatiivne õppimine on sotsiaalne tegevus, kus  õppija tegutseb kindlas sotsiaalses ja kultuurilises keskkonnas ja suurimat tähtsust omavad osalejate omavahelised suhted. Situatiivsel õppimisel põhineb näiteks õpipoisiõpe, õpetajaks õppimine abiõpetajana, metsa kui koosluse õppimine õppekäigul, õppetöö virtuaalses keskkonnas,  kus märksõnadeks on  jälgimine, jäljendamine, tuvastamine, mõtisklemine ja mudelipõhine õpe (Pärtel, 2001). Situatiivse õppe puhul on suur tähtsus elulistel õppeülesannetel, õppimisse kuulub ka ebaõnnestumise riski võtmine.

Situatiivne õppimine IKT abil annab õppijale näiteks võimaluse teha turvaliselt katseid, mitte sattuda õnnetustesse ja mitte tekitada keskkonnareostust.

Valisin analüüsimiseks ,,Kuhu panna talumajapidamises tekkiv prügi?”

Tegemist on keskkonnaga, kus on olulisel kohal sotsiaalses kontekstis õppimine. Õpilased peavad rühmas leidma lahenduse probleemile, mida teha talus tekkiva prügiga.

Õpetajale on ette antud suur hulk juhendmaterjale, mis kindlasti hõlbustavad antud teema käsitlemist õppetöös, ainult vajalikke vahendeid ei tasu enam tõsiselt võtta. Antud rollimängu juures algatab õppimise õpetaja, kes teeb teemasse sobiliku sissejuhatuse.

Õpilased osalevad õppetöös rühmadena, antud ülesande lahendamise käigus osaleb iga õpilane kahe erineva rühma töös ja igas rühmas on kindlasti vajalik, et üks õpilastest võtaks endale liidri rolli. Õpilastel on rühmatöö läbiviimiseks kindlad juhised, nad peavad tutvuma elulise probleemiga ning omavahel talupidaja, loodusesõbra, prügivedaja ja kohaliku omavalitsuse rollid jagama. Õpilased saavad tutuvuda ka lisamaterjalidega, mis annavad lisainformatsiooni keskmises majapidamises tekkivate jäätmete komponentidest ja kogustest, võimaldavad teha valikuid vastavalt tekkiva prügi kogusele ja kehtivatele seadustele. Antud lehel leiduvad andmed on küll aastast 1994, aga kindlasti leiavad õpilased soovi korral ka värskemaid andmeid. Rühmatööd toimuvad esmalt oma rollisisestes gruppides ja hiljem ekspertgruppides, mis sisaldavad erinevate huvipoolte esindajaid. Õpilaste ülesanne on ühiselt leida lahendus, millega oleks kõik osapooled nõus ja mis ühtlasi lahendaks ka antud probleemi. Õppimine toimub informatsiooni otsimise, analüüsimise ja koostöö käigus. Usutavasti sünnivad igal rühmal siiski küllaltki sarnased lahendused.

Antud ülesande puhul on soovitav kasutada hinnanguid õpilaste rühmatöö oskusele, õpilased võiksid enda tööle ka ise hinnangu anda.

Õpitegevuste läbiviimiseks oleks mõistlikum kasutada ülesande  sisu juba mingis teises õpikeskkonnas, kasutades bio.edu.ee lehelt ainult ideed. Võimalik, et õpilased võiksid ka ise otsustada, millises keskkonnas nad soovivad oma ühisdokumente luua.

Ülesande sisuline pool on väga eluline, kuna õpilased ei saa tegelikult võtta endale päriselt rolle, nagu ülesanne ette näeb, on väga mõistlik lahendada antud  ülesanne situatiivse õppimise käigus.

Link ülesandele: https://ifi7056.wordpress.com/2016/03/22/3-ulesanne-situatiivsed-oppematerjalid/

 

Kasutatud kirjandus:

Pata, K. (2016). Situatiivne ja kogemuslik õppimine. Loengumaterjl. Loetud aadressilt: https://ifi7056.wordpress.com/kursuse-uued-teemad/3-kontaktpaev-situatiivne-oppimine-digitehnoloogiaga/

Pärtel, E. (2001) Õppijakeskne contra ainekeskne füüsikaõpe